Inspiratsioonikaart
Tervita igal ajahetkelSiin on mõned näited, mida olukord võis tulla ütlema:
• Sama tulemuse saavutamiseks on teine tee, mida Sa naudid rohkem
• Sama tulemuse saavutamiseks on teine tee, mis aitab Sul jõuda rohkemate unistuste täitumiseni
• Sa oled hakanud uskuma midagi, mis ei toeta Sinu head käekäiku. Muuda oma uskumust ja Sa hakkad unistuste täitumisi taas oma ellu tõmbama.
• Sa oled ülekoormatud või väsinud. Vähenda koormust ja puhka. Sa näed, kuidas olukorrad lahenevad Sinu jaoks lihtsasti.
• Sa oled hakanud mõtlema ja rääkima olukordadest või inimestest rohkem halvustavas võtmes ning oled seeläbi asunud oma ellu tõmbama negatiivseid olusid ja inimesi.
• Sa oled hakanud uskuma, et eesmärkide saavutamiseks tuleb tegeleda ebameeldivate ja raskete asjadega. Selliselt tõmbad Sa ebameeldivusi ja raskusi oma ellu. Kõik asjad on lahendatavad ka Sinu olemusele sobilikul ja meeldival moel.
• Luba endal ja teistel eksida ja sellest õppida turvalises keskkonnas. Me kõik oleme õppinud läbi kogemuste ja see on olnud tore teekond.
• Kas võib olla, et Sa oled klammerdunud mõne oma arvamuse või vajaduse külge ning see on hakanud tekitama Su ellu pingeid? Anna olukordadele uued innustavad tähendused ja Sa näed, et Sinu elu toob Sulle palju uusi imelisi hetki.
• Sa oled otsustanud, et muutus toob Sulle probleeme. Sa oled hakanud mõtlema palju oma hirmude peale ja usud, et need saavad tegelikkuseks. Otsusta näha muutuste taga hirmude asemel uusi võimalusi, mis viivad Sind lähemale Sinu unistuste täitumisele.
• Universum tõi viivituse Su ellu selleks, et ajastada erinevate inimeste toimetusi selliselt, et Sinu unistused saaksid paremini täituda.
• Sa oled hakanud uskuma, et Sa oled oma teemadega üksi ja pead ise hakkama saama. Muuda seda uskumust. Universum on andnud Sulle palju erinevate oskuste, huvide ja annetega inimesi, kes saavad Sind aidata. Anna inimestele võimalus. Sind aitavad ka inglid ja teised valgusolendid.
Veidi teaduslikumalt
Sisukord
- Sissejuhatus
- Kuidas õppida ootamatuid pöördeid avatumalt vastu võtma?
- Miks on meil nii raske leppida sellega, kui asjad lähevad teisiti?
- Viga ei määra seda, kes sa oled
- „Ei“ ühele võimalusele ei tähenda „ei“ sinule
- Kas raskustest võib tõesti midagi head sündida?
- Me ei pea kohe teadma, miks miski juhtus
- Muuda seda, mida saad, ja anna aega sellele, mida ei saa
- Mida tähendab vigade ja viperuste tervitamine?
- Elu võib meid veel üllatada
- Lõpetuseks
Sissejuhatuseks
Kui elu ei lähe nii, nagu lootsime, ei tähenda see, et kõik oleks halvasti. Mõnikord vajame lihtsalt aega, et näha, millised võimalused on veel olemas.
Meil kõigil on ootused, soovid ja plaanid. Kujutame ette, kuidas miski võiks õnnestuda, millise tulemuseni meie pingutused võiksid viia või kuidas mõni olukord võiks laheneda. Aga elu ei kulge alati meie ettekujutuse järgi. Mõnikord teeme vea. Mõnikord ei õnnestu miski, kuigi oleme väga pingutanud. Mõnikord saame vastuseks „ei“, kuigi lootsime kogu südamest kuulda „jah“. Sellistel hetkedel võime tunda pettumust, kurbust, viha või isegi kahelda iseendas. Võime mõelda, et oleksime pidanud midagi teisiti tegema, rohkem pingutama või olukorda paremini ette nägema.
Kuid siin on üks oluline mõte: see, et miski läks teisiti, kui soovisime, ei tähenda, et edasine saab olla ainult halvem.
Me ei pruugi veel teada, mida juhtunu endaga kaasa toob. Võib-olla õpime midagi olulist. Võib-olla märkame võimalust, mida varem ei näinud. Võib-olla leiame oma eesmärgini hoopis teistsuguse tee.
Ja võib-olla ei sünnigi juhtunust midagi erilist. Ka siis saame edasi liikuda.
Kuidas õppida ootamatuid pöördeid avatumalt vastu võtma?
Kui midagi läheb teisiti, kui lootsime, ei pea me kohe rõõmustama, olukorraga leppima ega selles midagi head nägema.
Tervitamine ei tähenda tingimata juhtunu heakskiitmist. See tähendab valmisolekut mitte sulgeda end uutele võimalustele ainult sellepärast, et üks asi ei läinud nii, nagu lootsime.
Psühholoogilised uuringud näitavad, et keeruliste olukordadega toimetulekut võivad toetada oskus oma tundeid aktsepteerida, olukorda erinevatest vaatenurkadest hinnata ja oma käitumist vastavalt võimalustele kohandada.
Kuidas seda igapäevaelus teha?
1. Luba endal tunda seda, mida tunned
Kui midagi ebaõnnestub, võime olla kurvad, pettunud, vihased või mures. Need tunded ei tähenda, et suhtuksime olukorda valesti. Me ei pea end sundima kohe positiivselt mõtlema. Võime endale öelda: „See ei läinud nii, nagu soovisin. Mul on kahju ja ma võin praegu pettunud olla.“
Samas ei pea me jääma oma pettumusse kinni. Kui oleme oma tunnet märganud ja endale tunnistanud, võime tasapisi suunata tähelepanu sellele, mis võiks meid edasi aidata.
Võime endalt küsida: „Kas see, millele ma praegu keskendun, aitab mul olukorraga toime tulla või hoiab mind selles tundes kinni?“
Me ei pea ootama, kuni ebameeldiv tunne täielikult kaob, et teha midagi, mis meile head teeb või meid edasi viib. Me võime lubada endal tunda pettumust, ilma et peaksime laskma sellel kogu oma edasist tegutsemist juhtida.
2. Erista juhtunut sellest, mida sa selle kohta järeldad
Kui midagi läheb valesti, võime teha kiiresti järeldusi enda või tuleviku kohta. Näiteks: „Ma ei saanud seda võimalust. Järelikult ei ole ma piisavalt hea.“ Aga kas see on fakt või meie tõlgendus? Fakt on see, et me ei saanud soovitud võimalust. See ei tõesta, et oleme saamatud või et meil ei võiks tulevikus õnnestuda.
Psühholoogias nimetatakse olukorra teadlikku vaatamist teise nurga alt kognitiivseks ümberhindamiseks. Uuringud näitavad, et see võib aidata meil oma emotsioonidega paremini toime tulla. Võime küsida:
- „Kas sellele olukorrale on veel mõni võimalik seletus?“
- „Kas ma tean kindlalt, et sellest ei saa midagi head sündida?“
Me ei pea end veenma, et kõik läks hästi. Piisab sellest, kui jätame ruumi ka teistele võimalikele tõlgendustele.
3. Otsi olukorrast õppetundi, uut tähendust või midagi head
Kui miski läheb teisiti, kui lootsime, võime esialgu märgata ainult seda, mis valesti läks või millest ilma jäime. Aga mõnikord võib olukorras olla ka midagi kasulikku, head või uut, mida me kohe ei märka.
Võib-olla saame sellest midagi õppida. Näiteks avastame, et senine lahendus ei tööta, märkame midagi, mida varem ei osanud arvestada, või mõistame paremini oma vajadusi.
Võib-olla saame anda juhtunule uue tähenduse. Näiteks võime esialgu mõelda: „Ma ei saanud seda töökohta. Kogu mu pingutus oli asjatu.“ Aga hiljem võime näha, et saime väärtusliku kogemuse, õppisime enda kohta midagi uut või julgesime üldse astuda sammu, mida varem kartsime.
Ja võib-olla leiame olukorrast ka midagi head. Mõni ootamatu pööre võib avada meile võimaluse, mida me ise poleks osanud otsida. Mõnikord võib see, mis esialgu tundus ainult pettumusena, viia millegi rõõmustava või väärtuslikuni.
Võime endalt küsida:
- „Mida ma nüüd tean, mida ma enne ei teadnud?“
- „Kas saan sellest kogemusest midagi kasulikku kaasa võtta?“
- „Kas ma võiksin juhtunut vaadata ka mõnest teisest vaatenurgast?“
- „Kas selles olukorras võiks olla ka midagi head, mida ma pole veel märganud?“
Me ei pea end veenma, et iga viperus on millekski hea. Mõnikord leiame õppetunni, mõnikord uue võimaluse ja mõnikord ei oska me juhtunust midagi kasulikku leida.
Aga kui oleme valmis vaatama olukorda mitmest küljest, võime avastada midagi, mis aitab meil pettumusest edasi liikuda.
See, mis esialgu tundus ainult ebaõnnestumisena, ei pruugi olla kogu lugu.
4. Otsi järgmist võimalust, mitte tingimata sama teed
Mõnikord oleme nii keskendunud ühele kindlale tulemusele, et meil on raske märgata teisi võimalusi. Aga ühe tee sulgumine ei tähenda alati eesmärgi lõppu. Kui soovime näiteks teha tööd, mis pakub meile rõõmu ja eneseteostust, võib selleni jõudmiseks olla rohkem kui üks ametikoht või ettevõte. Kui üks võimalus ei avane, võime uurida, milliseid teisi teid veel leidub. Ja kui selgub, et meie esialgne eesmärk ei ole enam võimalik või meile sobiv, võime lubada endal ka eesmärki muuta.
Psühholoogilise paindlikkuse uuringud rõhutavad oskust kohandada oma tegevust vastavalt olukorrale ja sellele, mis on meile oluline. Võime küsida:
- „Mida ma tegelikult soovin saavutada?“
- „Kas selleni võiks jõuda ka mõnda teist teed pidi?“
- „Milline väike samm on mulle praegu jõukohane?“
Me ei pea teadma kogu teekonda. Mõnikord piisab ühest järgmisest sammust.
Mõnikord võib mõni ootamatu viperus tunduda esialgu väga ärritav, kuid hiljem suudame selle üle isegi naerda. Huumor võib aidata meil olukorda teise nurga alt vaadata ja emotsionaalset pinget vähendada. Näiteks kui oleme midagi põhjalikult planeerinud ja siis läheb mitu asja järjest täiesti viltu, võime vahel märgata olukorra absurdsust. „No sellist asjade käiku poleks ma küll osanud ette näha!“
See ei tähenda, et peaksime oma muret naeruvääristama või tõsise olukorra üle nalja tegema. Aga kui tunneme, et olukorras on midagi koomilist, võime lubada endale ka naeratuse. Vahel aitab väike huumorimeel meil meenutada, et üks viperus ei pea rikkuma kogu päeva.
6. Anna aega sellele, mida sa praegu muuta ei saa
Kõiki olukordi ei saa kohe lahendada. Mõnikord ei ole meil piisavalt infot, võimalusi või jõudu, et midagi ette võtta. Ja mõnikord ei sõltugi tulemus meist. Sellisel juhul ei pea me juhtunut lõputult analüüsima ega püüdma iga hinna eest vastust leida. Võime endale öelda: „Ma olen praegu teinud selle, mida saan. Ülejäänule võin anda aega.“
See ei tähenda allaandmist ega ükskõiksust. See tähendab, et me ei pea kulutama kogu oma energiat sellele, mida me praegu muuta ei saa. Võime puhata, tegeleda teiste oluliste asjadega ja tulla küsimuse juurde tagasi siis, kui meil on rohkem infot või uusi võimalusi.
Me ei pea kohe teadma, miks miski juhtus või mis sellest lõpuks sünnib.
Mõnikord saab olukord meie jaoks uue tähenduse alles aja möödudes. Mõnikord ei saagi me kõigile küsimustele vastust. Aga ka siis võime edasi liikuda. Tervitada elu ootamatuid pöördeid tähendabki ehk eelkõige seda, et me ei lase ühel soovimatul tulemusel sulgeda enda jaoks kõiki teisi võimalusi.
Me võime soovida, et miski oleks läinud teisiti, ja ikkagi jääda avatuks sellele, mis on veel võimalik.
Miks on meil nii raske leppida sellega, kui asjad lähevad teisiti?
Inimese aju püüab pidevalt tulevikku ette näha. See aitab meil planeerida, otsuseid teha ja võimalikke ohte vältida. Kui tegelikkus ei vasta meie ootustele, peame oma senist ettekujutust muutma. See võib olla ebamugav, eriti kui oleme soovitud tulemusesse palju aega, energiat või lootust panustanud.
Psühholoogias räägitakse muu hulgas kognitiivsest paindlikkusest – võimest kohandada oma mõtlemist ja käitumist, kui olukord muutub. See tähendab näiteks oskust märgata, et senine lahendus ei tööta, ning kaaluda teistsuguseid võimalusi.
Kui oleme tugevas stressis, võib selline paindlikkus väheneda. Võime jääda kinni ühte mõttesse, lahendusse või ettekujutusse sellest, kuidas asjad peaksid minema. Näiteks võime mõelda: „Ma olen juba nii palju pingutanud. Ma ei saa nüüd alla anda!“ Aga võib-olla ei olegi vaja rohkem pingutada. Võib-olla on vaja muuta lähenemist.
Eesmärgist loobumine ja ühe kindla tee muutmine ei ole sama asi.
Kui üks võimalus ei toimi, ei tähenda see, et kõik võimalused oleksid kadunud.
Kui raske on lahti lasta sellest, kuidas kõik pidi minema
Mõnikord ei tee meile haiget ainult see, mis juhtus, vaid ka see, et tegelikkus ei vastanud meie ootustele. Võib-olla olime millestki kaua unistanud. Võib-olla olime selle nimel palju pingutanud. Võib-olla olime oma mõtetes juba ette kujutanud, kui tore kõik saab olema. Ja siis läks teisiti. Sellisel hetkel võime jääda kinni mõttesse: „Aga see pidi ju õnnestuma!“. Mida rohkem oleme soovitud tulemusesse panustanud, seda raskem võib olla tunnistada, et asjad ei läinud meie plaani järgi.
Aga see, et me midagi väga soovisime ja selle nimel palju pingutasime, ei tähenda, et tulemus oleks pidanud olema just selline, nagu ette kujutasime. Me võime tunda kurbust selle üle, mis jäi saamata. Me võime soovida, et kõik oleks läinud teisiti.
Kuid me ei pea jääma lõputult võrdlema tegelikkust sellega, mis oleks võinud olla. Võime endalt küsida: „Kas ma hoian praegu kinni sellest, mis on veel võimalik, või sellest, kuidas ma soovisin, et kõik oleks läinud?“
See küsimus võib aidata meil märgata, kas püüame lahendada praegust olukorda või võitleme ikka veel selle vastu, et minevik ei kujunenud meie soovide järgi. Lahtilaskmine ei tähenda, et meie soov polnud oluline. Samuti ei tähenda see, et peaksime oma unistusest loobuma.
Mõnikord piisab sellest, kui lubame muutuda oma ettekujutusel sellest, kuidas unistus võiks täituda. Ja vahel tulebki mõnest soovist loobuda. Ka siis võime aja jooksul leida uusi asju, mis pakuvad meile rõõmu ja tähendust.
Me ei pea loobuma lootusest, et elu võib meile veel midagi ilusat pakkuda, isegi kui see ei tule täpselt sellisel kujul, nagu ette kujutasime.
Viga ei määra seda, kes sa oled
Kui teeme vea, võime hakata hindama mitte ainult oma tegu, vaid ka iseennast. „Ma tegin midagi valesti“ võib muutuda mõtteks „Ma olen saamatu“. Need kaks mõtet on aga väga erinevad. Esimene kirjeldab juhtunut. Teine annab hinnangu kogu inimesele.
Enda suhtes mõistev hoiak võib aidata meil oma eksimustele ausamalt otsa vaadata, ilma et peaksime end nende pärast halvaks inimeseks pidama. Võime endalt küsida:
- Mis tegelikult juhtus?
- Kas midagi on võimalik parandada?
- Mida saan sellest õppida?
- Mida teeksin järgmisel korral teisiti?
Kui oleme kellelegi haiget teinud, saame vabandada ja võimaluse korral olukorda parandada. Kui oleme teinud vale otsuse, saame sellest õppida ja edaspidi teadlikumalt tegutseda.
Aga mõnikord oleme oma viga juba mõistnud ja teinud kõik, mis võimalik, et olukorda parandada. Ometi jätkame enda süüdistamist. „Miks ma nii tegin?“ „Oleksin pidanud paremini teadma!“ „Kui ma oleksin ainult teisiti otsustanud...“ Aga kas enda korduv süüdistamine muudab juhtunut?
Endale andestamine ei tähenda oma vea õigustamist ega vastutusest loobumist. See tähendab, et võime oma eksimust tunnistada, sellest õppida ja lubada endal edasi liikuda, ilma et peaksime end lõputult karistama. Võime endale öelda: „Ma soovin, et oleksin teisiti teinud. Ma ei saa tehtut olematuks muuta, aga saan sellest õppida ja edaspidi teisiti tegutseda. Ma ei pea end selle vea eest lõputult karistama.“
Endale andestamine ei muuda minevikku, kuid võib aidata meil mitte jääda selle külge kinni.
Üks eksimus on sündmus sinu elus, mitte sinu väärtuse mõõdupuu.
„Ei“ ühele võimalusele ei tähenda „ei“ sinule
Kujutame ette inimest, kes kandideerib tööle, mida ta väga soovib. Ta valmistub põhjalikult, läbib vestlused ja loodab saada positiivse vastuse. Aga lõpuks valitakse keegi teine. Esimene reaktsioon võib olla valus. Ta võib tunda, et kogu pingutus oli asjatu või et ta pole piisavalt hea. Tegelikult tähendab see vastus aga ainult seda, et selles konkreetses olukorras ei osutunud ta valituks. See ei ütle midagi lõplikku tema võimete, väärtuse ega tulevaste võimaluste kohta. Võib-olla leiab ta hiljem teise töökoha. Võib-olla avastab uue huvivaldkonna. Võib-olla saab ta kogemusest teadmisi, mis aitavad järgmisel kandideerimisel. Aga ta ei pea kohe uskuma, et midagi paremat on kindlasti tulemas. Piisab sellest, kui ta jätab endale võimaluse mõelda:
„Ma ei tea veel, mida see olukord minu jaoks tähendab. Üks tee ei avanenud, aga see ei tähenda, et teisi teid pole.“
See on oluline erinevus sunnitud positiivsuse ja avatud mõtlemise vahel. Me ei pea end veenma, et kõik juhtus põhjusega või et iga pettumus on millekski hea. Me võime lihtsalt tunnistada, et me ei tea veel kõiki võimalusi.
Kas raskustest võib tõesti midagi head sündida?
Psühholoogias on uuritud nähtust, mida nimetatakse traumajärgseks kasvuks. See kirjeldab olukordi, kus inimesed märkavad pärast raskeid elukogemusi muutusi näiteks oma väärtushinnangutes, suhetes või arusaamas iseendast.
See ei tähenda, et raskused oleksid inimesele vajalikud või kasulikud. Samuti ei tähenda see, et kõik inimesed peaksid pärast keerulisi kogemusi tugevamaks saama. Teadlased rõhutavad, et inimese enda tunnetatud kasv ja tegelikult mõõdetavad muutused ei pruugi alati kattuda. Ometi annab see uurimissuund meile ühe väärtusliku mõtte: meie arusaam juhtunust võib aja jooksul muutuda.
See, mis tundus alguses ainult kaotusena, võib hiljem saada meie eluloos teistsuguse tähenduse. Võime avastada, et oleme õppinud midagi enda vajaduste kohta. Või mõistame, millised asjad on meile tegelikult olulised.
Ja mõnikord ei leia me juhtunust mingit erilist õppetundi. Ka see on täiesti loomulik. Me ei pea leidma igast raskusest head, et lubada endale head tulevikku.
Me ei pea kohe teadma, miks miski juhtus
Kui midagi läheb valesti, tahame sageli kiiresti vastust leida. Miks see juhtus? Mida ma oleksin saanud teisiti teha? Kuidas ma seda ei märganud? Mõnikord aitab selline analüüs meil olukorda mõista ja edaspidi paremaid otsuseid teha. Aga vahel jääme samu küsimusi ikka ja jälle läbi mõtlema, ilma et jõuaksime uue arusaama või lahenduseni.
Psühholoogias nimetatakse sellist korduvat ja sageli tulemuseta mõtlemist ruminatsiooniks ehk mõtete ketramiseks. Uuringud seostavad liigset ruminatsiooni suurema emotsionaalse koormuse ja raskustega probleemide lahendamisel. Seetõttu võib olla kasulik küsida endalt: „Kas see mõtlemine aitab mul midagi mõista või muuta? Või käin ma lihtsalt sama ringi uuesti läbi?“
Kui oleme juba teinud selle, mida saame, ei pruugi edasine analüüsimine enam midagi juurde anda. Me võime lubada endale pausi. Me võime puhata, tegeleda millegi meeldivaga, küsida abi või lihtsalt lasta ajal mööduda. Kõik vastused ei pea tulema täna. Mõnikord näeme olukorda selgemalt alles siis, kui esialgne emotsioon on vaibunud.
Mida teha, kui kahetsusmõtted ikka ja jälle tagasi tulevad?
Mõnikord oleme juhtunu juba põhjalikult läbi mõelnud. Teame, mis läks valesti, ja oleme ehk isegi otsustanud, mida järgmisel korral teisiti teha. Ometi tuleb sama mõte ikka tagasi.
- „Miks ma nii tegin?“
- „Oleksin pidanud teisiti otsustama!“
- „Mis oleks saanud, kui...?“
Sellistel hetkedel võime proovida üht lihtsat võtet, mida kasutatakse ka aktsepteerimise ja pühendumise teraapias (ACT). Selle asemel, et hakata oma mõttega uuesti vaidlema või sellele vastust otsima, võime lihtsalt märgata, et see mõte on tagasi tulnud. Näiteks kui mõtleme „Ma rikkusin kõik ära“, võime sõnastada selle teisiti: „Ma märkan, et mul on jälle mõte, et rikkusin kõik ära.“
See väike muutus aitab meil võtta oma mõttest veidi distantsi. Me ei pea iga pähe tulevat mõtet käsitlema lõpliku tõena ega sellele kohe reageerima. Seejärel võime endalt küsida: „Kas mul on praegu midagi uut, mida selle olukorraga ette võtta?“ Kui jah, saame otsustada, mida teha. Kui ei, võime endale öelda: „Ma olen selle juba läbi mõelnud. Praegu ei pea ma seda uuesti lahendama.“ Seejärel võime suunata tähelepanu tagasi sellele, millega parasjagu tegeleme – olgu selleks töö, jalutuskäik, vestlus või mõni meeldiv tegevus.
Mõte võib mõne aja pärast uuesti tagasi tulla. See ei tähenda, et võte ei tööta. Me võime seda jälle märgata ja lasta oma tähelepanul liikuda tagasi käesolevasse hetke. Eesmärk ei ole mõtteid jõuga peatada ega ebameeldivaid tundeid kõrvaldada. Eesmärk on õppida, et me ei pea iga kord oma mõtetega kaasa minema.
Me ei saa alati valida, millised mõtted meile pähe tulevad, kuid saame harjutada valima, kui palju tähelepanu neile anname.
Muuda seda, mida saad, ja anna aega sellele, mida ei saa
Üks kasulikumaid oskusi keerulistes olukordades on eristada seda, mida saame mõjutada, sellest, mida me ei saa. Näiteks saame muuta oma käitumist, küsida tagasisidet, õppida uusi oskusi, vabandada, proovida teist lahendust või teha uue otsuse. Aga me ei saa muuta juba toimunud sündmust. Me ei saa alati mõjutada teiste inimeste otsuseid ega tagada, et kõik meie soovid täituvad.
Psühholoogilise paindlikkuse uurimisel on leitud, et kohanemisvõime ei tähenda ainult järjekindlat tegutsemist. Oluline on ka oskus muuta oma tegevust vastavalt olukorrale ja sellele, mis on inimese jaoks tähtis.
- Vahel tähendab see edasi proovimist.
- Vahel suuna muutmist.
- Vahel puhkamist.
- Ja vahel ka loobumist eesmärgist, mis ei ole enam võimalik või ei vasta meie vajadustele.
Loobumine ei pea tähendama läbikukkumist. Mõnikord vabastab see aega ja energiat millegi jaoks, mis on meile praegu olulisem. Me ei pea klammerduma sellesse, kuidas asjad pidid minema. Saame küsida: „Milline on praeguses olukorras parim järgmine samm, mida ma teha saan?“ See küsimus suunab tähelepanu minevikult võimalustele, mis on meie käsutuses täna.
Mida tähendab vigade ja viperuste tervitamine?
Sõna „tervita“ võib esmapilgul tunduda kummaline. Miks peaksime tervitama midagi, mis meile ei meeldi, valmistab pettumust või teeb haiget? Aga tervitamine ei tähenda, et peaksime juhtunu üle rõõmustama või seda heaks kiitma. See võib tähendada hoopis valmisolekut tunnistada tegelikkust sellisena, nagu see praegu on, ilma et peaksime jätkama võitlust selle vastu, mida enam muuta ei saa.
Me võime soovida, et kõik oleks läinud teisiti. Võime olla kurvad, pettunud või pahased. Ja samal ajal võime jätta endale võimaluse, et juhtunu ei pea määrama kõike seda, mis edasi saab. Näiteks võime endale öelda: „See ei läinud nii, nagu lootsin. Mul on kahju. Aga ma saan nüüd vaadata, mida edasi teha.“ Selline hoiak sarnaneb psühholoogias uuritud aktsepteerimisega. See ei tähenda olukorraga rahul olemist, vaid selle tunnistamist, et juhtunu on juba toimunud.
Me ei pea oma tundeid maha suruma ega olukorda ilusamaks mõtlema. Saame lubada endal tunda seda, mida tunneme, ning otsustada seejärel, kuidas edasi liikuda.
Ja kui me ei ole veel valmis midagi otsustama, võime anda endale aega.
Võib-olla tähendabki tervitamine seda, et me ei pea kõike juhtunut soovima, kuid võime olla valmis vastu võtma elu sellisena, nagu see parasjagu kujuneb – koos võimalustega, mida me veel ei näe.
Elu võib meid veel üllatada
Kui vaatame tagasi oma elule, võime vahel märgata, et kõik ei läinud nii, nagu kunagi ette kujutasime. Mõni soov täitus. Mõni jäi täitumata. Mõni muutus aja jooksul vähem oluliseks. Mõni uus võimalus ilmus meie ellu täiesti ootamatult.
Me ei saanud kõike ette näha. Ja me ei saa ka täna teada kõike, mis meid ees ootab. See teadmatus võib tunduda hirmutav, aga selles peitub ka võimalikkus. Me ei tea, milliseid inimesi veel kohtame, milliseid oskusi omandame, millised mõtted meid inspireerivad või millised võimalused tulevikus avanevad. Seetõttu ei pea üks tänane pettumus määrama meie ettekujutust kogu tulevikust. Me võime olla avatud sellele, mida me veel ei tea.
- Me võime eksida ja ikkagi edasi liikuda.
- Me võime muuta suunda, ilma et peaksime loobuma kõigest, mis meile oluline on.
Ja me võime lubada endale mõtet:
„Ma ei tea veel, mis sellest sünnib.“
Mitte lubadusena, et kõik läheb kindlasti hästi, vaid meeldetuletusena, et meie tänane teadmine ei ole kogu lugu.
Lõpetuseks
Elu ei pea kulgema täpselt meie plaanide järgi, et selles võiks olla palju ilusat ja väärtuslikku. Me ei pea iga viga ära hoidma, iga olukorda kontrollima ega igale küsimusele kohe vastust leidma.
- Kui saame midagi parandada, siis parandame.
- Kui saame midagi õppida, siis õpime.
- Kui saame midagi muuta, siis muudame.
Ja sellele, mida me praegu muuta ei saa, võime anda aega.
Me ei pea teadma, kuhu iga ootamatu pööre meid viib. Piisab sellest, kui jätame endale võimaluse avastada, mis on veel võimalik.